Ostukorv ( )

Rattavarustus

 

Millist rattavarustust valida?

 

Rattavarustust meie lehelt veel soetada saa, kuid see-eest anname teile pisut nõu, millega peaks ratast valides arvestama

 

Kui oled meie lehele jõudnud, eeldame, et soovid läbida triatloni ja teha seda oma oskustele vastavalt võimalikult kiiresti ja mugavalt. Eelkõige eristaks selles osas 3 erinevat ratast.

 

Gravel ratas

 

Alustades oma olemuselt kõige aeglasemast, samas kõige hübriidsemast, siis on viimastel aastatel tulnud suurelt turule gravel-tüüpi rattad. Sellised jalgrattad on väliselt väga sarnased maanteeratastele eelkõige oma geomeetria ja komponentide tõttu. Sellist tüüpi jalgrattad on ette nähtud rohkem teedeta maastikule, metsaradadele, kruusale, kuid samas saab nendega sõita väga edukalt ka maanteel. Peamine erinevus maanteertastega on rehvid, mis neil mõnevõrra laiemad, rehvimuster on sügavam ja raamikahvel laiem. Kui soovite osta ühte ratast, millega kulgeda nii kruusateedel, kuid samas teha pisut kiiremaid liigutusi ka maanteel, siis see ratas sobib teile hästi.

 

Maanteeratas

 

Maanteeratas on mõeldud treenimiseks ja võistlemiseks asfaltpinnasel. Ratta raam on kerge, rehvid siledad ja kitsad. Rataste hinnaerinevus on seotud peamiselt nende raamimaterjali ja komponentidega. Madalama hinnaklassiga rattad on alumiinium raamiga, samas kallimad süsinikust raamiga. Süsinikraamiga ratas on oma olemuselt jäigem, milletõttu läheb kogu jõud edasiliikumiseks ning ratas ei anna järele. Lisaks on kallimatel ratastel ka kvaliteetsemad komponendid, mis kestavad kauem ning reageerivad sõitja soovidele paremine. Samas on ka juba alumiiniumrattad läinud oma komponentide ja jäikuse poolest üha paremaks, mistõttu harrastajale esimeseks rattaks sobib see

 

Triatloniratas

 

Triatloniratas erinev maanteerattast mitmel erineval viisil. Kõige nähtavam erinevus on kindlasti sirge ja etteulatuvate pikendustega leistang. See tagab oluliselt aerodünaamilisema sõiduasendi.

Lisaks on eraldistardi rattal peidetud pidurid ja kõrgema profiiliga jooksud (st jalgratta pöörlevad rattad), et vähendada tuuletakistustust või pöörata tuul hoopis ratturi kasuks. Eraldistardi ratastel kasutatakse ka ketasjooksu, millel puuduvad kodarad, et jooksu ümber tekiks minimaalselt õhukeeriseid. Õige tuulenurga puhul võib ketas töötada nagu puri, mis annab päris olulise eelise. Tugeva külgtuule korral tuleb aga arvestada, et ketasjooksu kasutavale ratturile mõjuvad kordades tugevamad külgsuunalised jõud, mis võib ratta valitsemise väga keeruliseks teha. Sestap eelistatakse tuulistes tingimustes ketasjooksu asemel kõrgema pöiaga nö. aerojookse, kus pöia kõrgus on üldjuhul 50 mm kuni 80 mm. Näiteks Hawaii IRONMAN võistluse on ketasjooksud alatasa puhuvate tugevate tuulte puhul üldse keelatud.

Eraldistardi ratta ainsaks puuduseks ongi kohatine ebapraktilisus. Kasutada saab seda ainult üksi sõitmisel, sest etteulatuvad torud võivad grupis sõites osutuda ohtlikuks. Ka väga mägistes tingimustes (mida Eestis õnneks pole) võib eraldistardi ratta kasutamine olla üsna komplitseeritud ning ei pruugi anda konkurentsieelist.