Oled olnud projektijuht alates 2020. aastast, räägi kuidas jõudsid IRONMAN Eestini?

IRONMAN Eestini jõudsin nii, et mu abikaasa otsustas, et osaleb 2016. aastal esimest korda toimunud IRONMAN 70.3 Otepää võistlusel ja mina tubli abikaasana toetasin teda raja ääres. Aga see oli hirmus tüütu, esiteks oli see võistlus jube pikk ja viimast nädalat titelisena tundus see päev veel pikem. Nii et aasta hiljem olin oma esimese ja seni veel viimase IRONMAN 70.3 võistluse stardis. Ja kui abikaasa 2018. aastal esmakordselt toimunud täispikast IRONMAN Tallinna võistlusest osa soovis võtta, siis ma teadsin, et selle veel pikema võistluse ajal ma küll raja ääres ergutada ei jaksa ja rajale minna ei saa, kuna teine beebi oli tulemas, nii et kirjutasin peakorraldajale, et aitaksin hea meelega kaasa ja nii see läks.

Mis on Sinu arvates 3 tähtsamat iseloomuomadust või oskust, mis peaks igal projektijuhil olemas olema?

See on päris keeruline küsimus, ma arvan, et ma ise olen täitsa teisest puust kui ideaalne projektijuht ja võib-olla projektijuht pole ka kõige õigem nimetus selle kohta, mida mu töö IRONMAN Eesti sündmuste juures hõlmab. Aga mul on ümberringi olnud palju tarku inimesi ja mõni tarkus on külge ka hakanud. Kui võtsin 2018. aastal jooksuraja juhtida, siis soovitas mu õemees, et mõtle välja, mida on vaja teha ja siis mõtle välja, kes sul aitab selle ära teha, sest võistluspäeval on sul kindlasti tulekahjusid, mida kustutada ja ei tasu endale midagi planeerida. Ehk siis inimeste kaasamine ja delegeerimine on üks oskus, mis eduka projektijuhtimise eelduseks minu kogemuse põhjal on. Seda ei tohiks kindlasti vaadata kui nõrkust, et see viimane võimalus, kui ise enam ei saa kuhjuvate ülesannetega hakkama. Minu kogemuse põhjal on hoopis vastupidi, sest teiste kaasamiseks peab endal olema selgeks mõeldud, mida on vaja saavutada ja mis selleks teha tuleb ning siis saad lasta oma inimestel edasi mõelda, kuidas sinna jõuda.

Siit tegelikult tuleb teine oluline oskus – mõista, mis kedagi motiveerib ja mis moodi keegi on harjunud tööd tegema. Üldjuhul kõik pettumused kellegi sooritusvõimest tulevad sellest, et ei tunne inimest ja ootad talt samasugust lähenemist, nagu ise harjunud oled. Aga oluline mõista, kellele on vaja rohkem vabadust enda, kellele peab rohkem meelde tuletama. Mulle endale meeldib, kui mul on palju vabadust ja võimalus välja tulla oma ideedega, kuidas midagi teha võiks, seepärast on minu jaoks keeruline võtta sellist kontrollivat ja manitsevat rolli.

Viimasena tooksin välja oskuse näha suurt pilti ja analüüsida, kuidas mõni lahendus tervikut mõjutab ja milliseid tagajärgi see kaasa võib tuua. See on olemuslikult seotud ka esimeses punktis välja toodud kaasamise ja delegeerimisega, sest nagu meie tark meditsiinitiimi juht Tiit Piiskoppel ütles, siis sa ei saa samal ajal juhtida haiglat ja opereerida patsienti.

Milline on Su erialane taust?

Mu erialane taust on kaugel spordiürituste korraldamisest ja projektijuhtimisest. Lõpetasin Tallinna Ülikoolis eesti filoloogia bakalaureuseõppe ja kohe pärast ülikooli sattusin tööle kommunikatsiooni valdkonda ning olen ka tõlkinud ja toimetanud tarbetekste. Eelmisest sügisest asusin läbima Tartu Ülikoolis õigusteaduse magistriõppesse astumise eeldusainete programmi ja nüüd, kus esimene õppeaasta kahest hakkab lõppema, võib öelda, et oli üks väga hea otsus. Kui ma keskkoolis kahtlesin endas, kas ma ikka saaksin hakkama, siis praeguseks on elu õpetanud, et ei tasu ennast nii tõsiselt võtta ja kogu see õppeprotsess on selle võrra palju nauditavam, et pole mingit pinget ennast kellelegi tõestada ega karta vigu teha või rumalaid küsimusi küsida.

Milline näeb Sinu tavaline tööpäev välja?

See on järgmine keeruline küsimus, sest sarnaseid päevi on vähe. Mõni päev on hommikul 9st õhtul 20ni või pikemalt koosolekud ja kohtumised tiimijuhtidega ja koostööpartneritega, mõni päev jälle ainult arvuti taga skeemide, juhendite, eelarvetega töötamine. Ja selline vaheldus, kus aeg-ajalt on rohkem suhtlemist ja aeg-ajalt saab omaette nokitseda sobib minusugusele introvertsete kalduvustega inimesele suurepäraselt.

Mis Sulle kõige rohkem meeldib projektijuhtimise ameti juures?

Mulle meeldib vabal ajal lisaks sportimisele ja rahvatantsule ka loogikamõistatusi lahendada, nii et kõige rohkem meeldib mulle probleemidele lahendusi otsida ja IRONMANi võistlus oma keerukusega on nagu hea loogikamõistatus – teatud reeglid on ette antud ja nende piires tuleb ülejäänud tükkidele koht leida.

Mis on kõige raskem osa projektijuhi ameti juures?

Kõige tüütumad on kõik need targutajad, kes arvavad, et teavad, kuidas on kõige parem asju teha.

Kas on olnud ka selliseid hetki, kus tahaks ameti maha panna?

Ikka on, eriti võistlusnädala jooksul tekib selline tahtmine mõnikord mitu korda päeva jooksul, eriti tugev oli selline tunne eelmisel aastal reedel, kui piltlikult öeldes ilmus deus ex machina ja mitte meie positsiooni toetuseks.

Mis hoiab Sind motiveerituna?

Motiveerituna hoiab mind soov pakkuda teistelegi sellist ägedat kogemust, nagu mina ise oma esimesel IRONMAN 70.3 sain. Minu ellu jõudis IRONMAN ajal, kui ma olin jõudnud punkti, kus ma polnud kindel, mismoodi sealt edasi minna. Otepää võistluse läbimine andis mulle nii palju uut energiat ja teadmise, et ma võin teha mida iganes ma tahan ja selleks ei olegi vaja mingit üliinimlikku pingutust, tuleb lihtsalt uskuda endasse.

Kui suurt rolli mängib triatlon Sinu elus kui IM projektijuhtimine kõrvale jätta?

Sellest ajast kui ma nõustusin IRONMAN Eesti projektijuhiks olema, on aktiivne triatloni harrastus natuke soiku jäänud, jooksen ja vahel sõidan ratast ka, aga ujumine mulle üldse ei meeldi ja ega ma vabatahtlikult basseini ei lähe ka. Õnneks IRONMANi ja IRONMAN 70.3 puhul on ujumine kõige väiksema osakaaluga. Ja kui ma ühel päeval olen keskeakriisis vaevlev pereema, siis küll see IRONMAN ka tehtud saab. Kuna see on ju üle 40-aastaste ala, siis mõni aasta on sinna veel aega, kus mõttest tegudeni peaks jõudma.

Kui Sa peaksid valima ainult ühe triatloni ala, siis millise valiksid?

See on kõige lihtsam küsimus. Kuna ma olen kergejõustiku taustaga, siis jooks on ala, kus tunnen ennast kindlalt ja mida naudin kõige rohkem. Üks pool on see, et jooksutehnika on päkas, aga teiselt poolt on jooks aus sport –sooritus ei sõltu varustusest – kui hea kalipso või ratas sul on – ega sellest, mis tasemel kunagi on olnud, vaid oluline on see, mida sa suudad endast siin ja praegu anda.